-Ehk mis tunne on elada Maarja kodus ja olla laps. Kuna on minu sünnipäeva kuu , siis pole paremat asja kui jagada teile ka, kuidas ma piinan oma lapsi ning kui raske elu neil on minuga koos.
Kas olete kunagi mõelnud, kuidas lapsed näevad raha ja defineerivad rikkust või kuidas teie lapsed näevad teid ja teie rahakotti? Ühel hetkel sain aru, et minu lapsed on mind siiani näinud kui lehma, mis toodab neile lõputult pappi nende iga soovi täitmiseks, seda muidugi sinnamaani, kuni ma hakkasin säästma, sest siis tehti ilmselgelt kiired ümberarvutused ja otsustati – see lehm kuulub nüüd maha kandmisele.
Minu ainsad eelarve purgid.
Kui ma umbes augusti kuust oma säästuralliga pihta hakkasin, siis rakendasin kodus ka eelarved ja muud põnevad asjad, mis ilmselgelt ajasid tervel perel harja punaseks, sest no mis asja Maarja, mine säästa kuskil omaette nurgas ja me jätkame oma mõnusat eluviisi, kus tellime süüa, käime shoppamas ja ratsutame hobusega päikseloojangusse sinu papi eest. Peale augusti olen nii mitmeid kordi kuulnud lastelt väiksemaid kommentaare sellest, kui raske ja rahaliselt keeruline ikka meie perel on – siiani ei teinud sellest välja ja selgitasin, et olen nüüd full investor ja mul on eesmärk 3 aasta jooksul koguda portfelli suuruseks 300K.
Kõik oli tore ja ilus kuni hiljuti juhtusin kokku põneva fenomeniga, kus minu mõlemad lapsed teatasid 1 päevase vahega, et me oleme ilmselgelt vaesed (viimased nii 6 kuud umbes) ja emme, mis on juhtunud sinu suure rahaga, et miks sa selline rott viimasel ajal oled. Esimesena tuli sellega lagedale minu tütar, kes oli väga kurb, sest me ei osta talle 700 eurost ratsakiivrit ja ka hobust mis maksab 10k+ või kui ma talle poni ei osta (see peaks olema üllatus), siis võiks vähemalt rentida, mis on ka jälle minimaalselt 300 eurone väljaminek iga kuu. Olgu siinkohal mainitud, et ta käib ratsatrennis ja see maksab ligikaudu 500-700 eurot iga kuu, aga ei, vaesed mis vaesed, isegi hobust ei jaksa osta ja iga kuu on see trenniarve samasugune üllatus nagu tema esimene poni. Minu teine laps tuli üks õhtu minuga tõsiselt rääkima ja küsis otse, miks me oleme viimasel ajal vaesed ja kuhu ma nüüd kogu selle raha ära raisanud olen. Kui ma üritasin talle selgitada ja näidata läbi pangakontode ja tabelite, et tegelikult meil läheb väga hästi (umbes nii nagu firma juhid üritavad pankrotis firmat presenteerida oma võlausaldajatele), ma olen suutnud koguda ja investeerida arvestatava summa ning me oleme ostmas 2 üürikorterit, siis ta küsis – ok, aga mis mul sellest ja mis kasu me õega sellest saame. Fair point, tahaks talle öelda, sest ma ei kavatse lähiajal nende taskuraha tõsta ja pigem isegi panen neile aina keerulisemaid takistusi taskuraha saamiseks, sest no tasuta toit on hiirelõksus.
Näiteks varem nad said lihtsalt 50 eur kuus, tegid sellega, mis tahavad. Mingi hetk rakendasin kodus süsteemi, kus me ostsime koju magusat, aga kui sa seda tahtsid, pidid 10 lk raamatust lugema ja kui lasteraamatud said kodus otsa, tuli paratamatult lugeda minu raamatuid, nagu näiteks Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpik“. Samas oli väga põnev kuulata, kuidas 11 a poeg rääkis mulle, et raamat räägib „finjantsidest“ ja sellest mida RahaJaak tegi väiksena. Minu järgmine geniaalsus oli suunata 50 eurost 10 nende kasvukontole, et nad õpiks säästmist – ma võtsin snitti firmadest, kus töötajad saavad tulemustasu, aga iga aasta muudetakse eesmärgid raskemini kättesaadavamaks, et inimesed teeniks vähem.
Kuna mulle meeldib oma lapsi veidi piinata ja ilmselgelt ma olen rongavanem, siis nüüd ma olen otsustanud, et kuna mina säästan oma sissetulekutest ligi 35-40% iga kuu, mis on ka ilmselge põhjus, miks me vaesed oleme, siis olen otsustanud, et edaspidi tuleb lugeda 50lk raamatust taskuraha saamiseks ja 50st eurost 25 läheb kasvukontole või lapse eelistatud aktsia ostmiseks. Muidugi, ega minu tatikad pole rumalad – poeg kohe tuli ja küsis, mis need head aktsiad on kuhu investeerida ja mina poliitkorrektselt vastasin, et mul pole finantsinspektsiooni luba, ei saa finantsnõu anda, mine googelda. Ma ei tea, kui hea idee see on, aga minu point seisnes sellest, et täiskasvanu eas olen palju kuulnud, kuidas 50% oma sissetulekutest tuleks säästa ja investeerida, siis miks mitte seda juba lapseeas kasvatada, samuti õpetada, et raha saamiseks tuleb veidi pingutada ja see ei tule neile otse kätte. Vaadates oma väikseid armsaid tatikaid, siis saan aru, et olen neid korralikult koolitanud kuidas nõuda asju, seista enda eest ja kulutada lõputult pappi, aga ma olen täiesti feilinud neile õpetamast rahatarkust – samas, kunagi pole hilja neid piinama hakata ja tagantjärgi õppida. Mul on isegi omamoodi põnev vaadata, kas nad hakkavad otsima mingeid aktsiaid kuhu investeerida või lähevad lihtsamat vastupanu teed ja ütlevad, ah lükka kasvukontole. Arvestades mu firmades juhtunud rahalisi feile, siis 25 eurot õpperaha tegelikult pole midagi, mis võiks kedagi meie peres ka kahjustada.
Kusjuures tean, et läbirääkimisoskused on mu lastel ka väga head, kuna kui üritasin rakendada 50% määra, siis minu poeg tuli minu juurde ja survestas mind terve päev ja üritas anda legit selgitusi, miks me võiks selle süsteemi nii 1 kuu edasi lükata (muide ta võitis ja me alustame sellega aprillist). Samamoodi, kui ma rääkisin oma tütrega, kes teatas mulle, et kui me poleks nii vaesed ja meil oleks veidi rohkem raha, siis ta saaks osta enda soovitud asju – ta oli nii kurb ja vajutas kohe mu punktidele nii hästi, et see hetk oleks soovinud osta talle 10 hobust, aga kahjuks mul on vaja oma kehva lapsevanema staatust hoida, muidu mind visatakse rongaemade klubist välja.
Kuulatest laste definitsiooni rikkusest võin öelda, et meie täiskasvanud ikka ei tea asjadest mitte midagi. Näiteks rikas on see inimene, kellel on kodus kahepoolne külmkapp, kellel on duss nuppudega, millel saab kraade reguleerida ja kellel on Shamslei kiiver ning hobune jne. Vaene oled sa siis, kui ostad koju süüa mitte ei telli ja sa ei jaksa lapsele 40 euroseid teksapükse tema nipsu peale osta. Muidugi ma võin ju ise üksikvanemana arvata, et ma saan hästi oma laste ülalpidamisega hakkama kuna neil on riided, saavad trennides käia, elame majas, kus kummagil on oma tuba (õigemini terve 2 korrus tehniliselt kuulub lastele) jne, aga võta näpust, kui mu isiklikult kontol on ainult 26 eurot (vahet pole palju teistel kontodel raha on, nagu seal võivad miljonid ka olla, aga see ei loe), siis laste mõistes olen ilmselge vaene rott . Viimasel ajal muidugi olen tõmmanud magic trikki oma varrukast ja pakkunud lastele, et tehniliselt on olemas ka teine lapsevanem, kellel nüüd läheb üsnagi hästi ja nad võivad ka temalt taskuraha küsida (mul on samal ajal täiega evil face). Teise vanemaga on kokkulepe, et elatist ta ei maksa, aga no taskuraha küsimist pole ju keegi keelanud ja vahelduseks on ju hea tunne endal ka, kui sa pole ainuke keda pommitatakse mingite soovidega, kus tuleb ilmselgelt raha välja käia, ikka on tore teada ju kui on kaaskannatajaid.
Kokkuvõtteks õppisin oma lastelt, et ma võin säästa palju tahan, aga hetkeseisuga ma pole mingi kõva investor vaid full vaene inimene ja kui ma investeerin, siis nemad peaks ka mingi kasu saama sellest. Samas kuna ma olen ikkagi „maailma parim lapsevanem“, vähemalt enda peas, olen avatud ka teistelt uutele ideedele, kuidas lastele õpetada rahatarkust – mida piinavam tegevus lastele, seda rohkem sellest kuulda tahan, nii et kähku kirjutama mulle oma ideedest. Peab ju kuidagi oma sünnipäeva kuud rõõmsalt tähistama