Mis juhtub, kui anda inimestele ligipääs oma rahale? Jagan oma kogemust, kui olen lubanud inimesi oma sissetulekute ja kontode ligi ning laenanud raha sõpradele. Milline oli tulemus ja kuidas on see mind mõjutanud?
Raha ja inimeste usaldamine- tunnen, et just see oli minu elus esimene kogemus, mis oli seotud rahaga. Tean ise ka, kui palju räägitakse, et me ei tohiks usaldada oma paroole, pinkoode jne kellegile, aga ometi ei õppinud ma neid asju enne, kui sain kogeda, mis juhtub. Samas mul on hea meel pea kõikide nende juhtumite üle, sest sain aru, et inimeste usaldusväärsusel võib olla ajatempel küljes, millest ise midagi ei tea. Mis mõttes ajatempel? Ma mõtlen seda, et aeg võib olla piiratud, kui kedagi usaldada saad. Kokkuvõtteks on mul läinud kogemustega pigem hästi, sest suuremas osas mul on õnnestunud üldjuhul oma raha tagasi saada, siiski närvikulu on see-eest olnud korralik.
Meie kodus on alati olnud selged reeglid, et ära näpi võõrast vara, mille peale minu suurepärane loogika ütles – järelikult ka teistel on kodus samamoodi. Terve oma nooruse oligi mu kogemus pigem positiivne. Mäletan, kui sain esimest korda palka, olin lahke inimene ja jagasin oma raha ka poiss-sõbraga, (oleks ju võinud investeerida eksole) kes oli vähem kindlustatud perekonnast pärit. Täpsemalt oli tal mu pangakaardi parool ja ta võis igal ajal võtta mu kaardi, kui ta soovis endale midagi osta. Ta ei kuritarvitanud seda mitte kunagi ning seetõttu eeldasin tulevikus uutes suhetes, et keegi teine ka ei kuritarvita. Kuid mitmed aastad hiljem elu näitas mulle, Maarja sa oled loll ja naiivne inimene. Minnes tagasi augustikuusse aastal 2013, teatan oma abikaasale ja kahe lapse isale, et kahjuks meie teed lähevad lahku. Oleme mõlemad pigem rahalistes raskustes ja minu kontol oli sel hetkel 30 eurot ja 59 senti. Pole vist vaja lisada, et ka tema teadis mu kaardi paroole. Istun diivanil ja mõtlen kuhu kolima hakkan, samal ajal tormab tema vihaselt välja. Mida ma aga kogu selle toreda vestluse keskel tähele ei pane, on fakt, et ta tormab välja koos minu pangakaardiga ja tema ainus eesmärk on nüüd see viimane raha kätte saada. Ma olen õnnelik inimene sel hetkel, sest kolin välja omades 59 senti, mida lihtsalt ei ole võimalik automaadist välja võtta. Mu emal muidugi hea huumorisoon ja küsis , ehk oleks härra ka neid endale soovinud. Te kõik nüüd kindlasti arvate, Maarja sa raudselt said aru, miks ei tohiks jagada ligipääse oma rahale. Ei ma õppisin sellest ainult seda, miks pangakaardi paroole jagada ei tohiks.
Loomulikult mu õppetunnid ei lõppenud siin. Jätkasin oma rõõmsat elu, olles suhtes seitse aastat inimesega, kes polnud kahjuks nii rõõmus. Nüüd olin juba targem ja kummagil oma rahakott, mingit ühist raha ja paroolide jagamist ei toimunud, mis muidugi ei takistanud teist osapoolt nõudmast kõiksugu asju. Toon mõned humoorikamad nõudmised välja:
1. Maksa minu lapsele taskuraha, sest sa ju maksad enda lastele. Üldse see taskuraha idee oli ju sinu oma.
2. Ma saadan sulle raha elamiseks, aga siis küsin kõik tagasi ja saan kurjaks, et sa üldse kulutasid.
3. Ma kingin sulle auto, aga sa pead ise sissemaksu tasuma, samuti auto eest kõik jooksvad kulud( ka liisingu maksed ), aga auto on minu nimel.
Need seitse aastat olid kokkuvõtteks minu jaoks korralik kool, eriti finantside kohapealt. Ma õppisin päriselt ise rahaliselt hakkama saama ning sain aru, miks inimene ei tohiks kellegist teisest sõltuda. Muidugi kogu see õpe lõppes ka eksamiga. Nimelt meil oli tehtud Revolutis, konto mille kaudu investeerisime koos veidi raha ning kui lahku läksime otsustas teine osapool, et need 125 eurot kuuluvad talle. Mul ei olnud talle tegelikult kahju anda, tule ja küsi. Kahjuks see pole tema stiil ja ta hoopis üritas selle raha vaikselt öösel purjus peaga välja kanda, aga unustas enne investeeringud rahaks teha, mistõttu ta ebaõnnestus. Samal ajal me vestlesime temaga sel teemal, et ka mulle kingitud auto võtab ta enda kätte, küsisin muuseas, kas ta tunneb, et ka need 125 eurot peaksid talle kuuluma. Tema kui aus ja korralik härrasmees vastas JAH ning ma kandsin need talle. Maarja, peale seda sa ikka õppisid midagi ju?!
Ei õppinud, täielik tainas olin. Nimelt samal ajal, kui me tollese härraga kokku lahku käisime ja maid jagasime, töötasin ma ühe kinnisvara arendaja assistendina. Kõik inimesed teevad vahest valesid otsuseid, aga tema otsustas teha terve rida neid järjestikku ning mina, kui hea inimene, kes usaldab kõiki, läksin ilmselgelt asjaga kaasa. Antud kinnisvara arendaja oli kahjuks kuskil pilvedel ning pani meeletutes kogustes raha skämmerite alla, võttis laenu ning muudkui saatis neile juurde, arvates, et Nigeeria prints saadab talle pappi. Mina ei jäänud ka sellest välja ja võtsin kiirlaenu, andsin kõik talle. Ma usaldasin tema otsuseid, arvates, et tal on kriitilist meelt. Kahjuks peale nelja kuud palgata tööd, pidin vastu võtma oma 1.jaanuari teadmisega: Mul pole tööd, mul pole raha, ma olen võlgu ligi 12 000 eurot ja mul on lisaks hunnik kiirlaene, mida ma ka veel võlgu olen ja kohe kohe tulid igakuised laenumaksed. Ma olin kodust ilma jäämas. Tahaks öelda, et see õppetund õpetas mind paremini rahaga ümber käima. Vastus oleks jah ja ei. Ma õppisin lõpuks seda, et ma ei võta kunagi laenu kellegi teise jaoks. Samas sain üli hea kogemuse, kuidas kriitilistes olukordades ellu jääda ja hakkama saada. Ma tulin välja kogu sellest võlaorjusest ning tänasel päeval on mul ainult kodulaen.
Samas mu rahakool jätkus, kuna aastaid hiljem mul oli enda firma ja olin otsustanud panna juhatajaks oma üsna hea töötaja, andes ühtlasi talle ka firma pangaõigused. See oli minu esimene karm õppetund, mis mind ka päriselt koolitas. Tema ülesanne oli maksta välja palgad vastavalt arvete laekumistele ning samuti kinnitada nn kiirpalkasid. Antud töötaja sai ühe meie kliendiga hästi läbi, kelle töötajaid said järjepidevalt kiirpalkasid, aga tingimus oli, et eelmised palgaga seotud arved peavad olema tasutud. Mingi hetk otsustas selle firma juhatuseliige survestada minu töötajat maksma juba uued palgad välja enne, kui ta oli eelmised arved ära maksnud, lubades, et kohe kohe maksab. Ka minu töötajal oli vaja samu õppetunde, mis minulgi ja ta kinnitas uued palgad. Minuni jõudis info siis, kui firma küsis juba kolmandat satsi palkasid, samal ajal, kui kogu eelmine kupatus oli maksmata. Ma hakkasin vaatama olukorda ja sain aru, et ühe klikiga on minu juhataja tekitanud meile ligi 116 000 eurose augu. Loomulikult firmal seda raha polnud võtta ja me siiamaani saame seda raha väikse jupi haaval tagasi. Kahjuks antud inimese jaoks oli see meie firmas teekonna lõpp ja minu jaoks lõppesid firmas kõikide töötajate pangaõigused. Selle põhjal võiks öelda, et minu aju lihtsalt reageerib suurtematele numbritele ja alles siis teeb mingeid normaalseid järeldusi.
Kokkuvõtteks tahaks ikka öelda “usalda aga kontrolli”. Tänu kõikidele nendele kogemustele olen hakanud valima oma ellu inimesi, keda saab usaldada ka rahaga (nii töötajaid kui ka sõpru). Samuti olen õppinud, et mida suurem on kaotus, seda rohkem sa õpid antud kogemusest.