Säästmine on nõme

        NB! Kuna ilmselgelt esialgset kommenteerijat ei huvitanud minu kogemus, kuidas see Maarja siis säästma hakkas jne, siis just sellest me seekord räägimegi. Loodan, et keegi teine saab endale ikkagi mõne huvitava nipi kuidas ennast motiveerida säästma, sest tihti probleem on just motivatsioonis, mitte võimalustes. Ja noh, kui ikka pappi sukasääres pole, siis ega õhku on suht keeruline investeerida.
      Raha kogumisega tekib see tüüpiline probleem, et säästmine on ju nii nõme ja kes see ikka viitsib, tahaks elada nüüd ja praegu. Mis ma sellest 10st eurost ikka kõrvale panen, nii ma küll rikkaks ei saa – selles mõttes Mati, ega sa ikka ei saa küll jah, aga see polegi ju asja point või mis? Kusjuures ma kuulen tihti inimestelt mingeid napakaid ettekäändeid, miks nad ei saa raha kõrvale panna, näiteks et neil saab palk enne otsa, aga no äkki paneks siis juba kuu alguses kõrvale Mari, mis sa arvad, äkki siis jääks järgi 😊.
    Ma pole tegelikult ise ka elu jooksul olnud eriline säästukunn, mul on küll varasemalt raha alati järgi jäänud, aga see polnud kunagi prioriteet. Siiski nii 2023 augustis otsustasin, Maarja sa oled juba 33 ehk üsna vana ja nüüd on viimane aeg säästma hakata pensipõlveks, sest kartulikoori vanas eas väga ei fänna süüa. Pension on muideks väga oluline värk ja mul on 3ndas sambas isegi tervelt 100 eurot.

     Huvi pärast uurisin ka oma vanematelt, kui targemalt generatsioonilt, nende pensioniplaani ja sain vastuseks, et otseselt pole plaani, aga isa tegi nalja, et laste peale ikka loodavad. Peale seda vastust muidugi lootus targema generatsiooni suhtes lõppes. Kuna tögamine on meie peres läbiv muster siis viisin selle nalja järgmisele tasemele ja hakkasin isale pakkuma pensionipõlveks kõiki oma peldikkortereid, mida vaatasin netis, mis talle ilmselgelt ei sobinud. Lootes lastele pead kahjuks ikkagi leppima nende huumorimeele ja ebastabiilsusega, sest nüüd ma mõtlen uut plaani, kuidas ikkagi veel enam sellele naljale vinti peale keerata. Siit tuleb ka hea loo moraal – kui sa ei taha, et keegi teine su elu tingimuste üle otsustaks, siis peab enda säästupapp olema. Seega, oleme alustuseks leidnud hea põhjuse säästmiseks.

      Mina alustasin enda säästmist kui „lihtne“ inimene ja otsustasin esimene kuu panna 500 eurot kõrvale. Kui keegi nüüd arvab, et ma olen puhta sooda peast, siis enda kaitseks ütlen – ma olen tänasel päeval juba 7+ aastat ettevõtlusega aktiivselt tegelenud ja oluline pole eurode number vaid tegevus ise ehk raha kogumine. Kuna mul on haiglane vajadus alati kellegi/millegiga võistelda (peretrauma eksole), siis sellest sai ilmselge ralli, et kui palju ma nüüd ikkagi endast välja pigistan. Oma säästuvõime pigistasin endast välja nii 2 kuuga, kui selgus, et maksimaalselt suudan kõrvale panna 4-5 tuhat eurot (jälle ajan jama, sest kui me sööks lastega nuudleid kuu aega, siis see võiks olla ju ka 7-8 tuhat jevrot). Muidugi kuna meie kodus on reegel, et on Maarja viis elamiseks ja on vale viis, siis rakendasin ka kodus eelarve, toiduraha ja palju muid piiranguid, sest säästuhasart vajas toitmist. Muidugi nagu iga hea soovitaja, siis ütlen, et ega selle säästmisega nüüd hulluks ei tasu ka minna, nii võib terve pere vihaseks ajada ja ütlen ausalt vihaste teismelistega te koos ühe katuse all elada ei taha(mina muidugi ilmselgelt läksin full hulluks, sellepärast ma sobingi seda hästi soovitama). Samas see on esimene tegevus millega alustad oma rahalist teekonda, kuna kui sa ei säästa, siis lihtsalt „njetu dengi“, mida kuskile investeerida. Minu enda eesmärk on kõrvale panna igakuiselt 50% oma ettevõtete sissetulekutest, milles ma rõõmsalt hetkel iga kuu feilin, kuna maksimum, mis välja pigistasin on kuskil 35-40%. Siiski oluline koht märkimiseks, et alates hetkest kui olen oma fookuse suunanud raha kogumisele ja investeerimisele, on mul üllatavalt hästi läinud selles valdkonnas (muudest valdkondadest me loomulikult ei räägi, näiteks kui närvi see lapsi ajas), kohati on isegi tunne, et see edu kiirgab minu kehakaalu numbrile, mis tõuseb koos minu investeerimisportfelliga.

    Raha kogumine on ühiskonnas minu arust nagu rikkuse valem, millest  kõik investorid ja raamatud räägivad, aga kuna see on vähe ebameeldivam tegevus, siis inimesed ikka otsivad mingit kiiret viisi rikkaks saamiseks, sest kes viitsiks 10+ aastat kulutada kogumisele ja investeerimisele, kui Nigeeria prints lubab sulle niisamagi 10 milkut anda. See tundub küll pikk aeg, aga teeme ühe kerge matemaatika – näiteks kui 18-20 aastaselt alustada siis nii 30 aastaselt oledki rahaliselt vaba ju. Kokkuvõtteks see on ülilihtne – kuluta vähem, kui sa teenid ja järgi jäänud raha pane kõrvale ning investeeri, ongi kõik. 
     Tegelikult säästmine vajab teatud mindsetti ja minu arust inimene, kes pole valmis muutma oma kulutamisharjumusi või mõtlemisviisi, siis tal ei olegi kunagi võimalik saada rahaliselt vabaks. Isegi, kui sa võidad lotoga, aga jätkad roppu viisi raiskamist, siis no see loto on sama kiirelt läinud kui ta tuli. See vajab ikkagi teatud sorti distsipliini ja mõningatest asjadest loobumist eriti juhul, kui rahaga on kitsas. Jah mu kallid sõbrannad, ikka ma kordan teile nagu halb uni – ma luban, et te ei sure ära kui mõni kuu jäävad ripsmed ja küüned panemata ja ma luban, et ma tulen hoian teie kätt sellel raskel hetkel ning võite nutta mu õlal. Kusjuures, et ikka veenduda selles, kas mu kõik sõbrad, sugulased ja tuttavad säästavad, teen neile nagu tüüpiline fürka kontrolli ja küsin pidevalt – Noh palju säästsid ja kuhu panid? Ahah veel pole, millal sa siis plaanid säästma hakata? Eelarve tehtud v? Pane viiekas kõrvale siis kui raha otsas. Pensionisambad ikka on tehtud? Nii et kui teil muud motivatsiooni säästmiseks pole, tule hakka mu sõbraks ja ma inisen nagu suvine sääsk su kõrva ääres öösiti, ainult et maha lüüa mind ei saa.
    Lõpetuseks oma armsale kommenteerijale – loodan, et pettumus oli veel suurem, kui enne.😊 Aga ära unusta siis säästma hakata, muidu järgmine kuu sa ei saa väga tehniliselt investeerida koos minuga.