Jutuke mu kinnisvarast ja selle fking müügist
Tahaks teile kirjutada mingi ilusa muinasjutu, kuidas kinnisvara on nii äge ja kindlasti tuleks endale üks kodu osta. Kahjuks ei saa teid rõõmustada. Hoiatan ette, et see pole lugemine neile, kes ostavad ühe korteri või maja elu jooksul ja elavad seal, siis elavad nende lapsed seal ja nende lapselapsed jne. Nagu see üks reklaam kus mees hoiab vana mähet, mis on põlvkondades kandunud edasi. Olgem realistlikud ka onju, see on ikkagi Maarja rahajutud ja siin ei ole mingit loogilist juttu… See on nüüd kõigile nendele ebastabiilsetele sicodele, kes ei suuda ühes kohas elada kauem kui 2 aastat, sest endal on sipelgad püksis ja tahaks kangesti minna ennast hõõruma kuskile mujale muru pihta, sest seal on muru ilmselgelt rohelisem ehk siis minu sugustele.
Mu laps nägi, et ma teen blogi ja küsis miks temast pilti pole seal, seega presenteerin teile Marcus in his regular position
Kuidagi mu elu on läinud nii, et ma ei püsi kunagi pikalt ühe koha peal paigal, kolimismeister 2014 ikkagi (rekord 8 korda 1,5 aasta jooksul). Kuna mina ka ei viitsi kõikides oma elu otsustes süüdi olla ainuisikuliselt see kuu (minu sünnipäev ikkagi), siis olen otsustanud süüdistada oma võimetuses paigal püsida just oma kõiki endiseid ja praeguseid partnereid. Tervitan ka teid kõiki siit blogist. Nagu me teame on inimene karjaloom ja seega mina olen ka. Aga nagu me teame siis normaalset karjainstikti mul pole ja satun kas mõne holistilise guru otsa või hoopis leian endale printsi, seda sellepärast, et ta elab nii 200km kaugusel ja no see on sõnaotseses mõttes minu jaoks 7 maa ja mere taga, mitte et tal oleks hobune. Kuigi võiks olla onju, võiks üks hobune olla Kallis…
Aga Maarja kuule, mis su kinnisvaral siis pistmist rahaga on? No vot, ma räägin sulle kohe sellest 150 tuhandest vahest. Selleks lähme muidugi korra kiviaega tagasi, kui ma olin veel noor ja ilus ning next level naiivselt optimistlik. Ma olin nii 24 aastane, 2 lapsega phm üksikema, mu lapsed olid full tatikad. See ei takistanud mul eeldamast, et täiesti elementaarne on osta sellises vanuses endale maja ja ma kohe ”kindlasti” jaksan seda iseseisvalt ka ülal pidada. Nüüd tagant järgi mõtlen- ei tea millise pilve peal ma elasin aga jumal tänatud, pangad ei olnud minuga siis samal pilvel.
Tegelikult oma esimese kinnisvara ma ostsin üldse ühe partneriga kahepeale 28 aastasena, ostsime koos rannarajooni 4 toalise korteri, 5 ndale korrusele, sest you know, ülesse minnes põletab 52 kalorit. Muidugi seda rõõmu minuga kolimismeeskond ei jaganud, aga see oli juba nende mure, sest me sõbrannaga vedasime ülesse ainult kerget mööblit. Toona ma ei mõelnud, kas mul ka on tegelikult kinnisvara vaja või äkki üüriks, sest äkki üks hommik ma ärkan ja ei soovi enam 5ndal korrusel elada, vaid hoopis 3ndal. Ühesõnaga nagu ma varem rääkinud olen, siis suhetega mul keerulised lood ja elu läks nii, et ühisvara härra, muutus mulle lahusvaraks ning mõni aeg hiljem tekkis mul üks holistiline guru (ta polnud päriselt selline aga sissetuleku järgi võiks eeldada), kes teatas, et mu korteris on halb aura ja tema tahaks maja. Mul muidugi kah probleem. Mõeldud tehtud, läksin ostsin meile maja. Kind of minu unistus ka, seega mis siis viga kolime majja, sest esimesel korrusel on parem aura kui 5ndal. Muidugi elu viis sinna ….. teate küll kuidas siin mu lauset lõpetada, noh guru lahkus iseseisvalt mu halvast aurast. Gosh ma peaks oma deitimiselust kirjutama, siis pooled mu lugejad sureks naerukrampidesse ja teine pool saaks trauma, aga no sorry hetkel oleme mu kinnisvara lainel ning loeme mu eurosid, mida ma saaks investeerida, kui ma müüks maha selle fking maja.
Enivei pikk jutt lühidalt kohtasin oma printsi (NB! Ilma hobuseta kahjuks) aga ta elab ilmselgelt mitte Pärnus vaid Tartus, nagu mida asja ??? Ja minuga nagu alati- mõeldud tehtud kolin siis sinna oma kodinatega, nagu poole kohaga kodutu, kes järsku ilmub ukse taha ja ütleb no tere ma nüüd siin… Istun siis mehe mõnusal terrassil, joon tasuta kohvi ja kasutan tema tasuta elektrit, sest mina selle eest ju maksma ei pea, säästunipid 2000 ning naudin tema kodu. Tahaks muidugi vahest kommenteerida, et kes siin sisekujundust tegi aga noh las olla hetkel. Ning mõtlen- ma kolin nii palju, kas mul üldse on vaja enda ostetud kinnisvara koduks, kui ma saaks hoopis selle raha investeerida, geniaalne onju, milleks kodu, kui on hoopis investeeringud. Aga Maarja no ikka on vaja, sest siis sa saad selle välja üürida ju- oli siin nii mõnigi põhjapanev argument, kusjuures inimeselt kes on samasuguses olukorras nagu mina- irooniline eksole. Või noh Maarja, mis siis saab kui te lahku lähete, kuhu sa siis kolid- no pekki üürin siis endale elamise. Lihtsalt kas ikka on vaja mul näiteks Tartusse kinnisvara osta, sest äkki ma jälle lähen lahku ja mu uus unistuste konn on hoopis Tallinnas. Või äkki praeguse elukaaslasega kolime kunagi soojale maale, sest nagu üks hommik ma ärkan ülesse ja tunnen, et -20 ei ole parim temperatuur mu arenemiskeskkonnaks. Lisaks kinnisvaraga on selline naljakas lugu- see pole mingi likviidne asi, seda on lihtne osta, piisab ühest otsusest aga müük tekitab ainult kill me please tunde. Ma olen oma maja müünud mai kuust (2025), ma ei taha arvutada isegi, kui ma oleks saanud siis selle vaba raha investeerida, palju ma lisa eurosid saanud oleks. Kui me siiski teeme kiire kalkulatsiooni et 150k ja 10% tootlus siis see on 15k aastas ehk 1250 eurot kuus !!! Mul ei oleks midagi viga sellise raha eest elada, mis tuleb niisama ja ronib mu taskusse, aga praegu see kinnisvara on ainult välja viinud mu niigi augulisest taskust iga kuu ligi 1000 euri kuus. Kiire kalkulatsioon ütleb meile (mai 2025 kuni veebruar 2026 ) 10 kuud ja 10 000 euri nagu niuhti raha millest ma tunnen juba praegu puudust, sest mu investeerimissõltuvus vajab toitmist.
Toona kui me partneriga rääkisime kinnisvara müügist, siis ta korra mõtles et ehk on liiga vara müüki panna, et sügisel kokku kolida. Ma ütleks nüüd selle peale, et dude ma oleks pidanud maja müüki panema peale meie esimest deiti päriselt, nagu stiilis: ”no jah tore oled, tavai mul siin väike asi teha kah, viskan kiirelt maja müüki kuni me jutustame ja kohvi joome, sest noh kinnisvara turg nats uimane ja sooviks enne pensioni ikka kokku kolida”. Ma ei tea kuidas see välja oleks näinud, aga noh ma nagunii nii vana, et mu deitimised näevad varsti välja nagu tööintervjuud, eelistatavalt eelmise partneri kontaktandmete ja soovituskirjaga.
Seega mis te arvate kas kinnisvara müük ajab mind närvi? Jah teil on õigus, ilmselgelt mul on kopp ees. Muidugi me ka oma mehega mõtleme tema elamu müügile, et osta ühiselt Tartus maja, aga see pole minu jaoks selline juhuu asi, see näeb välja pigem nii, et ta tuleb minu juurde põhjalikute slideshowdega ja demonstreerib nagu mõnda uut põnevat püramiidiskeemi- no nii Maarja maja ost on hea, sest siis me saaks kõik koos elada ja meil oleks hoov ja nii tore oleks ja mõne aasta pärast see suur laen oleks juba väike ja ebaoluline mitte häiriv faktor. Ma veits olen muidugi müüdud sinna skeemi, ju olen kergesti manipuleeritav, sest noh äkki saab majaga mõne fancy auto kah nagu sellistes skeemides alati lubatakse.
Siiski kõigile, kes seda viga veel teinud pole, mõelge hoolikalt kas te ikka kindlalt tahate OSTA oma kinnisvara, eriti kui tegemist on majaga. Kas teie elu on piisavalt stabiilne, et hankida üks selline kohustus, sest jah tore on sees elada ja kõik on lõbus ja tore kuni MÜÜMA peab ja minu meelest siis hakkavadki kannatused pihta, mis väljenduvad enamasti eurodes. Kui samal ajal üürinnisvarast loobumise miinimum periood üldjuhul 3 kuud ja siis sa oled vaba kolima kuhu tahes kas või tänavale elama- just saying.