Anna endale aega ja ruumi feilimiseks
Eksimine on inimlik, ebaõnnestumine on vajalik arenguks ja vahest meil kõigil on vaja olla lihtsalt luuser.
Sõitsin eile Tartu haiglast koju Pärnusse koos oma lapsega, kellel oli just operatsioon , ise väsinud ja mõtlesin kuidas ma olen lapsevanemana täiesti läbikukkunud. Analüüsisin oma viimast aastat ,mis on olnud täielik katastroof ühest otsast ning suur areng teiselt poolt.
Ma võiks muidugi siin jagada oma kiiret arengut investeerimisportfellist ning sellest kui hästi mul sellega läinud on ja kuidas mu passivne tulu jõudsalt kasvab aga siis kaob ju point ära, sest mis õppetund see oleks.
Vahest võid tunda ennast sama mõtetult kui antud maja esiuks ja see on fain.
Seega otsustasin jagada kuidas vähemalt minu investeerimisteekond siiamaani päriselt on välja näinud. Me võime vahest kõiki maailma asju soovida ette planeerida ja ennetada või siis hoopis vältida aga see kohe kindlasti ei lähe nii. Õppisin see kuu, et iga suure arenguga kaasnevad ka suured kaotused, mis võivad esmapilgul olla meile täiesti nähtamatud.
Minu tõsine investeerimine hakkas hetkest kui minu ainus investeeriv sõbranna, kellega me suhtlesime 20 aastat, lahkus siit ilmast lõplikult, minu üks kõige lähedasemaid inimesi, kellega veetsin nii palju aega koos. Ehk selleks et ma võtaks ennast kätte, pidi minu elus tulema nii drastiline muutus. Ma olen kusjuures eluaeg vältinud matuseid ja jätnud mitmetele minemata, nüüd olin olukorras, kus pidin ise koos sugulastega neid matuseid korraldama, aitama dokumentatsiooniga ning olema kõigile ümberringi toeks. Seega seal kus mina üritasin vältida tegevust, näitas mulle elu , et me ei saa lõputult mingeid asju edasi lükata ja põgeneda.
Nii huvitav kui see ka pole ma hakkasin investeerima ja suunasin kogu oma energia sinna, sest ma ei saanud emotsionaalselt hakkama oma kaotusega elus ja jätsin kõik muu ümberringi unarusse, selle asemel et vaadata, mis minu ümber toimub. Loomulikult pikka pidu polnud ja 3 kuud hiljem oli minu ühel firmal kriis selletõttu, et ma ei jälginud raha asju. Kriis tähendas seda et me pidime koondama 4 inimest ehk sisuliselt pool seltskonnast ning tulevik oli kergelt öeldes kahtlane. Ma olin küll planeerinud firmas palju muid asju, aga ma ei saanud ette nähagi mõningaid vigu mis mina ja mu töötajad olid teinud, see oli koht kus me kõik tegelikult õppisime palju asju. Ma tundsin ennast täiesti ebaõnnestuna ja läbikukkununa samal ajal, selle asemel et jälle anda endale natukenegi ruumi olla lihtsalt luuser, kes ei saa 8 töötajaga hakkama.
Jällegi see hetk kui mina siis hakkasin ilmselgelt firmat päästma, kaotas mu elukaaslane töö ning meie suhe võttis suuna mere põhja kiiremini kui Titanic ning siinjuures päästepaate polnud ja kõik ajurakud olid mõlemal juba ammu üle parda hüpanud ilmselgesse surma. Lootsin küll et tuleb see hetk kus asjad hakkavad lahenema, sest ma ju panustan ja teen ja lahendan.Kahjuks suhte probleemidega on selline naljakas lugu, et me võime oma peas ükskõik mida ettekujutada ja arvata aga me ei saa jälle otsustada teise inimese eest, ning tuli hetk kui mu elukaaslane otsustas lahkuda. Nüüd ma olin siis ilmselge luuser, kes feilis oma enda firmas, ei suuda tegeleda oma leina emotsioonidega ning takka otsa sakib suhte hoidmises- seda ütlesid mulle minu viimased ajurakud , mis veel alles jäid.
Ise juba mõtled okei aitab sellest kogemusest ma saan kõigest aru. Ei aita ikka küll ja tuli see hetk kui pidin lapse viima väiksele aga vajalikule operatsioonile, ning tunne oli nagu mängus olles level 2456 NEW FEAR UNLOCK. Viid lapse haiglasse ja samal ajal tunned, kuidas sa oled maailma kõige halvim inimene, vahet pole et sa hoolitsed lapse eest aga sa tead et sa viid teda kuskile , kus ta saab haiget.
Nüüd siis ikkagi jõuame selleni et sõidan koju ja saan lõpuks aru, me inimestena oleme ikka nii karmid endaga.Mul on tegelikult täiesti hull aasta olnud selle investeerimise kõrvalt, ma olen järjest ebaõnnestunud ja läbikukkunud erinevates valdkondades ning olen pidanud uuesti püsti tõusma ja lahendama neid olukordi, mis ette on tulnud.
Inimesed absoluutselt ei anna endale mingit eksimisruumi ja karistame ennast väiksemagi vea eest. Ebaõnnestumine on nagu suur ja kuri asi , mida tuleks iga hinna eest vältida. Hetkel kui me feilime mingis valdkonnas me vihkame ennast ja tunneme ennast viimaste luuseritena , selle asemel võiks ju mõelda okei fain , täna ma ilmselgelt sakin ja see sobib mulle, aga ju homme teen paremini.
Ma arvan et kokkuvõtteks suurim areng saabki tulla nendest negatiivsetest hetkedest, küsimus on lihtsalt, kuidas me ise sellesse suhtume ning kuidas otsustame lahendada. Põgenemine ilmselgelt pole just hea valik, sest kaua sa ikka jaksad eest ära joosta ning pea liiva alla peita. Lisaks ei ole olemas lahendamatuid probleeme, igale asjale on kokkuvõtteks lahendust olemas- omaasi kas see lahendus sobib ka meile endile.
Üks vastus
Maarja, ära muretse katsumused on selleks et õppida vastupidavust. Kui suudad hoida samasugust energia pommi endas, pole Sinu jaoks miski vôimatu!